Piparkoogimaja

Carin Gerhardsen
Tõlkija: Heidi Saar

Kirjeldus

Ingrid Olsson tuleb Stockholmi haiglast koju ja leiab oma köögist mehe. Kunagi varem pole ta seda sissetungijat näinud. Mees ei kujuta endast siiski enam mingit ohtu – ta on surnud.

Kriminaaluurija Conny Sjöberg võtab kõne vastu ning jätab kohale kiirustades oma naise Åsa ja nende viis last ööseks üksi. Tema meeskond tuvastab, et surnu on keskealine pereisa. Aga miks ta seal oli? Ja kes ta tappis?

Kahtlustatava ja motiivi puudumise tõttu tammub Sjöbergi meeskond paigal, kuni neil õnnestub leida seos teise juhtumi, näiliselt juhusliku tapmisega. Nüüd on selge, et nad seisavad silmitsi sarimõrvariga, kelle eesmärk on kohutav kättemaks...

„Piparkoogimaja“ on Hammarby-sarja esimene raamat, haarav lugemine kõigile Jo Nesbo, Camilla Lackbergi ja Henning Mankelli fännidele.

„Carin Gerhardsen kirjutab, otsekui maaliks sõnadega, haarates teie südame ja hinge üha karmimasse haardesse.“ (Peter James)

Veel
Kirjastaja Krimiraamat OÜ
Ilmumisaasta 2022
Keel Eesti
Kategooria Kriminaalromaanid ja põnevikud

Arvustused (1)

Marju Lina
Kes loobib kividega, mis tabavad lapse nägu. Kes tõukab ta pead järjepannu vastu laternaposti. Kes piitsutab teda hüppenööriga, kes naerab niisama ja sosistab midagi sõbrale. Viimaks kõmbivad nad minema, jättes maha valutava kehaga kurva kuueaastase poisi. Ka kuuesed lapsed võivad mõnikord kurjust täis olla, iseäranis siis, kui kambavaim takka õhutab ja soov mitte kiusatuks sattuda kõigest muust üle käib. Vaevalt küll, et koolikius üldse kellelegi võõras võiks olla. Sa pole olnud kiusatu? Hästi, siis on sul vedanud. Sa polnud ka kiusaja? Tubli. Aga siis olid sa pealtvaataja. Üsna kindlasti. Kas sa mõnikord vahele astusid? Jah? Väga hea. Ei? Miks? Sest ei julgenud? Saan aru. Aga kas sa vahel sellele mõelnud oled? Et oleks ikkagi võinud sekkuda? Või oled ehk mõelnud, mis on neist kiusatuist nüüdseks saanud? Kas koolis läbi elatu võis neile mingi jälje jätta? Ma ei tea, nende enesehinnangule, otsustusvõimele, suhtlusoskustele … Võib-olla ei ole ka. Aga võib-olla on. Ja siis on ehk nii, et kui kellegi elu on rikutud, on selles süüd ka sinul. Ilusa pealkirjaga „Piparkoogimaja“ on lugu inimestest, kes käisid kunagi ühes mängukoolirühmas. Neist on saanud täiskasvanud, edukad ja vähem edukad. Või siis nähtamatud. Kes on lapsena püüdnud end võimalikult nähtamatuks teha, et mitte tulla meelde kellelegi, kes võiks ta saapad talvepäeval puu otsa visata või ta esihamba välja lüüa, sellele võib soov nähtamatu olla end kõvasti külge liimida. Kuid sama kõvasti on mällu kleepunud mälestused. Oleksin peaaegu unustanud: õpetaja! Mängukoolis oli ju ka õpetaja, kelle töö peaks olema lapsi kaitsta, noomida, kasvatada. Aga võib olla ka nii, et õpetaja veab rasvase kriidijoone piparkoogimaja meenutava ilusa kooli ukse juurde ja loeb selle piiri juures oma töö lõpetatuks. Maja ees või maja taga juhtuv enam temasse ei puutu. Ka see jääb lastele meelde. „Piparkoogimajaga“ algas Rootsi kirjaniku Carin Gerhardseni Hammarby-sari, millest kaks raamatut eesti keelde veel jõudnud pole. Aga juba triloogia esimeses osas on süngust ja kurbust pikemagi sarja jagu.